Sattusin ükspäev vaatama ETV pealt Ringvaadet ja seal oli üks teema, mis mind pani pikemalt sellele mõtlema. Jagaksin seda ka teiega. Nimelt luuakse Padise valda, (Harju) Risti kirikuaeda surnuaed lastele, kes sünnivad surnuna. Idee autoriks on MTÜ Vaikuse Lapsed. Teema vapustas mind sügavalt, sest ma ei olnud enne üldse mõelnudki sellele, et tõesti, mis saab lastest, kes sünnivad surnult?! Fakt on see, et mitte keegi ei tahaks, et tema lapsega nii juhtuks. Kuid surm on juba ettearvamatu ning hiilib kõige ootamatul hetkel. Nii ebaõiglane kui see ka ei oleks, mõni inimhing ei näegi päevavalgust. Kuigi alguses anti talle selleks killuke lootust. Kuuldes surnuaia loomisest, tundus see mulle alguses kohati armas, et ka nendele lastele mõeldakse ning neile luuakse ilus kohake, kus on ka teised lapsed koos. Kuid oma mõtteid edasi mõlgutades tekkis hoopis vastupidine reaktsioon. Tegelikult mina isiklikult ei tahaks ju, et minu laps oleks seal üksinda. Mulle meeldiks kunagi ikka tema kõrvale heita. Perekonnaplats, et kõik oleks koos lõpuks. Samas põhjendati Ringvaates seda sellega, et paljudel noortel peredel ei ole veel oma pereplatsi ostetud ja nii tekibki küsimus, kuhu oma lapsuke sängitada. Üks variant on veel tuhastamine, kuid teine variant, mis mind kohutas ja mida paljud vanemad külma südamega kasutavad, on lapse haiglasse jätmine!! Kui julm on see? Kas tõesti suudab üks lapsevanem oma lapse, kes küll lahkus noorelt, kuid oli siiski tema laps, niimoodi lihtsalt maha jätta? Selline tegu mulle pähe ei mahtunud. 

Surm on teema, millest kardetakse rääkida ja veel vähem kardetakse sellele otsa vaadata. Kõige julmem on aga see, kui lapsevanem peab oma lapse matma. Õiglaselt peaks asi vastupidine olema. Laps matab oma vanemad, sest nii näeb loodus ette.  Me anname edasi järglased, et ise siit lahkuda. Mulle, kes ma armastan lapsi ning tahan nendele pühenduda ka erialaselt, mõjus see teema kohati raputavalt. Kui habras on elu ja kui kiiresti võib ta lõppeda. Me õpime koolis, kuidas käituda lastega, kuidas mängida nendega jne. Kuid kui palju me tegelikult räägime laste surmadest, mis on alati kurvemad kui vanade inimeste surmad? Vanur on oma elu juba elanud ja näib loomulikum tema maine lahkumine meie seast. Kui laps?! Mitte ükski vanem ei taha sellist tragöödiat oma ellu, kuid siiski on neid peresid, kes peavad selle läbi elama. Kokkuvõtvalt on mul siiski hea meel, et selline Vaikuse Laste surnuaed luuakse.

“Vaikuselaps, las valvab Su üle Valguse Vaim – rahu ja armastus”

 – need on Doris Kareva sõnad, mis saavad seisma rahupaigal väikeste, elamata jäänud elude mälestuseks.